Klassikaline näidend, mida peetakse Tšehhovi ja üldse maailmadramaturgia tippteoseks, pakub rohkesti mänguvõimalusi nii näitlejatele, kui ka lavastajatele. Ikka ja jälle mängitakse seda näidendit ning ikka ja jälle leitakse sealt midagi uut. See näidend räägib eelkõige armastusest. Armastus võib olla traagiline ja võib olla ka õnnelik, aga ta ei ole kunagi igav, ta on alati ainukordne. Nii kolm õde, kui ka nende maja külastavad ohvitserid ihkavad midagi kaunist ja igavest. Nad otsivad õnne, nad isegi teavad kuidas see välja näeb, kuid nad ei tea, kuidas seda saavutada. Kuigi see näidend on kirjutatud sajandi alguses, selgub, et inimesed ei ole vähemalt viimase saja aasta jooksul sugugi muutunud. Sellepärast ongi meile Tšehhovi tegelaste püüdlused nii arusaadavad ja nende hingehädad puudutavad meidki nii otse ja valusalt.
Kui Tšehhov selle näidendi 1900-1901 kirjutas, oli ta juba surmavalt haige. Arstina ta teadis, et tal pole tuberkuloosist pääsu. Ometi on tema näidendis “Kolm õde” seletamatut igavest lootust ja huumorit inimese üle tema kannatustes.  Tšehhovi jaoks avanes elu kogu sügavuses — kannatuse ja surma kõrval on alati lootus ja naer. Sellega ületab ta puhtisikliku tasandi ja näeb inimelu koos kõigi vastuoludega. Tšehhovi tegelastele on omane lootuse ja lootusetuse imelik sasipundar, mure, ja igatsus sellest hoolimata naerda ja elada.

• Salong-Teater mängib uue – noore vaataja jaoks. Selle teatri eripära on usalduslikkus. Usaldus näitlejate ja saali vahel tekib kohe. See on justkui omade jutt omadele.

(Mark Levin “Den za Dnjom”)

• Tšehhov otsib oma tõde kõige intiimseimas meeleoludes, hinge kõige varjatuimas soppides. See tõde erutab  oma ootamatusega, ..., elu erilise loogikaga, mis otsekui irvitab ja heidab kurja nalja inimeste üle, asetab neid ummikusse või ajab naerma.

(K. Stanislavski)

• Kuulge, ma ju kirjutasin seda, seal on juba kõik öeldud. ... Kõik on ju kirjutatud. Mina pole ju näitekirjanik, kuulge, ma olen ju arst.

(A. Tšehhov)